Traumeerivad kogemused mõjutavad Ukrainast hiljuti Eestisse saabunud ja ka siin töötavate inimeste elu. Selleks, et toetada just emasid ja aidata neil  luua suhtlusvõrgustikku me asutasime USFi tiimiga Pärnusse päevakeskuse-mängutoa. Vahendame ka töövõimaluste infot ja sügisest plaanime keskusesse SOMi toel erinevaid lisateenuseid lastevanematele/hooldajatele.

USFi eestvedaja Agnes Sirg, kahe lapse ema Pärnust:

„Iga siia tulnud pere lugu ja teekond on erinevad. Emad ja lapsed on varjunud nädalaid keldrites, nende põgenemisteekonda on saatnud kuulirahe, on kaotatud lähedasi või on side üldsegi katkenud. Keda otsene sõjategevus ei ole puudutanud, nende kodukoha tavapärane elu ja majandus on halvatud, haridusasutused suletud. Elamine pidevas pinges ja kaoses teadmisega, et iga hetk võib kuskilt tulla rakett, mõjub vaimsele tervisele kurnavalt. Pärnus on põgenikel elada turvaline – elule otsest ohtu ei ole, kuid kaos pole kadunud. Teadmatus on suur ja küsimusi palju: mis saab edasi? Vana elu on läbi lõigatud ja uus elu ootel – sõja lõpu ootel. 

Suurimatesse raskustesse jäävad tavaliselt need emad, kellel pole tugivõrgustikku. Näiteks 25 000 liikmega Facebooki grupis „Rahumeelne vanemlus“ ilmub iga päev Eesti emade postitusi väikeste laste kasvatamisel tekkinud läbipõlemistunde, majandusliku toimetuleku või paarisuhte muredega. Õnneks leidub häid inimesi, kes kuulavad ära, annavad nõu ja pakuvad end ka lapsehoidjaks. Mida aga tunnevad siin meie hulgas Ukrainast tulnud emad väikeste lastega? Nad lahkusid kodumaalt, kuna kartsid oma laste elude pärast, sest vaid iseenda eest vastutades saanuks nad kohapeal hakkama.

Võõral maal peavad need emad tulema toime tohutu pingega, hoolitsedes laste eest, kes vajavad lakkamatult tähelepanu. On teadmatus, kus on laste isa, kas kodu jääb terveks või mitte, kas ja millal pääseb koju ja mis saab üldse edasi. Aktiivsete väikelaste emana võin ma vaid püüda olukorda ette kujutada. 

Meie päevakeskuse mängutuppa saavad Ukraina emad jätta oma lapsed mõneks tunniks ukrainlannadest juhendajate hoole alla, et ise veidi hinge tõmmata või tegeleda teiste toimetustega. Kui saime teada Lottemaa eripakkumisest Ukraina sõjapõgenikele, tutvustasime päevakeskuse rahvale seda Baltimaade suurimat teemaparki. Ilmselt teab iga Eesti laps koeratüdruk Lottet ja tema sõpru, kirjanik Andrus Kivirähki loomingut, Janno Põldma ja Heiki Ernitsa raamatuid ja filme. Meie mängutoa 25 last said sel suvel samuti nautida Lottemaal vahvaid maju ja leiutisi, labürinti ja planetaariumit, lustlikke etendusi ja mänge. Käidi ka Are lähistel Alpakafarmis loomadele pai tegemas. Emadel on rahustav näha oma lapsi jälle rõõmsaina – see on väga suur asi.“ 

Marina, 6- ja 14-aastaste laste ema Hersonist:

„Enne sõda me arvasime, et me ei ela küllalt hästi, kuid nüüd me mõistame, kui palju meil tegelikult oli. Elasime tavalist elu, meie pere hobiks oli näiteks kalastamine. Sõja algul lootsime, et saavutatakse kokkulepe ja elu muutub normaalseks, kuid aprilli algul pidin ma sõitma koos lastega sõja eest varjule. Meie kõigi lapsed said suure trauma kodust põgenedes, ootamistest ja pikkadest sõitudest läbi mitme riigi. Eestisse jõudes nad algul ehmusid lennukimürinast ja muudest tavalise elu helidest. Õnneks kevadel võeti mu vanem poeg Audru põhikoolis väga hästi vastu ja suunati ka jalgpallitrenni. Tema suudab nüüd juba eluga edasi liikuda. Noorem poeg aga igatses pikka aega oma sõpru, alles nüüd päevakeskuse lastega koos mängides on ta muutunud rõõmsamaks – olen väga tänulik.“

Antonina, 3- ja 7-aastaste laste ema Nikolajevist:

„Ukrainas kulges meie pere elu kiirelt töö ja kodu vahel, lastele pakkusid rõõmu tantsimine ja jalgrattasõit. Veebruaris meie kodupaigas hoiatati meid, et kuuldes esimesi plahvatusi, peame kahe tunniga panema asjad kokku ja lahkuma. Märtsi keskel ma sõitsingi lastega Eestisse. Meile kui stepialalt pärit inimestele pakub tuge Pärnu imeline loodus. Jalutades männi- ja merelõhnases Rannapargis märkasime sarapuudel rohkelt pähkleid, linna lähedal metsas maitsesime mustikaid ja metsvaarikaid. Ares alpakafarmis silitasime pehme villaga põnevaid loomi, samuti nägime seal kanu, koeri ja kasse. Lottemaal tegutsedes lapsed lausa pelgasid, et ega teemaparki veel ei suleta. Pärast tegusaid päevi magavad mu lapsed rahulikult.“ 

Yevheniia, 6aastase lapse ema Krivoi Rogist:

„Me elasime rahulikult, meile meeldis reisida ja avardada oma silmaringi. Märtsi lõpus, kui kodukohas viibimine muutus ohtlikuks, otsustasin ma sõita koos pojaga Ukrainast ära. Eestisse saabudes oli laps üsna kurb, kuna ta sai suhelda vaid minuga. Nüüd ta hea meelega lausa jookseb mängutuppa omaealiste juurde ja minul on süda rahul. Meile on korraldatud adaptatsioonikursusi, kus me omavahel tutvume, et ise üksteist abistada. Ma tunnen end siin koos oma lapsega turvaliselt. Olen mõistnud, et ilmselt jääme Eestisse pikemalt, seega austusest siinse rahva vastu ma soovin osata eesti keelt ja õppida tundma siinset kultuuri. Panin end juba keelekursustele kirja.“ 

Mis saab edasi?

Yevheniia, Antonina ja Marina loodavad asuda Pärnus tööle sügisel, kui lapsed saavad lasteaiakoha. Nad soovivad teenida perele toiduraha ja tasuda väärikalt oma maksud. Spetsialistiameteid, nagu oli Ukraina toidutööstuses või teraviljaterminalis, siin valida ei ole. Eelkõige on tähtis, et tööajad sobituksid lasteaia- ja koolipäevadega. Igas peres on oma nipid, kuidas õpitakse eesti keelt sõnakaartide abil või kaupade siltidelt. Kärmed ja leidlikud lapsed õpetavad emadelegi uusi väljendeid. Naised austavad Eesti riigi ja omavalitsuste panust inimeste eest hoolitsemisel ja mõistavad, kui asjaajamisel tuleb vahel veidi oodata, sest Pärnu on väike linn ja põgenikke saabus siia palju. Siinne meditsiiniabi, asutuste korras hooned ja staadionite rohkus pälvivad ukrainlannade kiidusõnu. Emad loodavad, et USF-i päevakeskus koos mängutoaga tegutseb Pärnus edasi ka sügisel, sest turvaline on kuuluda suve jooksul väljakujunenud kogukonda. 

„Oleme väga tänulikud, et võisime lastega külastada Lottemaad“, „Põhjamaised ööd on imelised“, „Meil on siin turvaline tunne“, „Eesti on väga armas väike külalislahke maa“ – jagavad päevakeskuse emad emotsioone. Agnes Sirg aga mõtiskleb: „Päevakeskuses rõõmsaid Ukraina lapsi mängimas nähes tunnen ma ühest küljest soojust ja rõõmu, aga alati ka valu, sest ma sooviksin, et seda päevakeskust poleks vaja. Ma sooviksin, et laste, emade ja perede senine elu poleks segi löödud – et nad elaksid omas kodus, lapsed käiksid oma lasteaias ja elaksid tavalist elu, nagu oli neil eelmisel suvel. Päevakeskus on vähim, mida meie siia saabunud laste ja emade jaoks teha saame. Kuigi me ei suuda ära võtta kõiki muresid, on meile jõukohane pakkuda inimlikku sidet, piisakest mängu ning paika, kus on hea olla ja kuhu lapsed tulevad alati hea meelega.“ 

Kui soovite anda enda panuse toetamaks ukraina peresid ja nende igapäevaelu Eestis, võite edasi liikuda siia lehele.